Lahti ununenud aken, hetkeks paotunud välisuks, lahtine ventilatsiooniava – ja kiisu võibki jooksu pääseda.
Esimene samm oleks kindlasti mitte sattuda paanikasse. Kontrollige kodus kõikvõimalikud peidupaigad ja -nurgad üle, ega kass ei ole kuhugi tundmatusse kohta pugenud. Krõbistage kodus tema maiustega, kutsuge teda ning kui olete veendunud, et kassi toas mitte kuskil ei ole, siis tehke kindlaks koht, kustkaudu ta võis õue pääseda, ning mis suunas ta võis minna.
Ilmselt liigub ta algul sihitult, kuid peagi avastab ta end tundmatult territooriumilt, hirm poeb nahavahele ja ta varjub esimesse võimalikku peidupaika. Toas elanud kiisu jaoks on välismaailm tundmatu ja hirmutav koht.
Kuigi kodu võib olla silmaulatuses, on kiisu hirmunud ja instinktid käsivad tal varjuda. Ei ole tõenäoline, et tubane kiisu liituks kohe hoovis elava kassikarjaga või läheks kilomeetritepikkusele rännakule. Sellepärast on teil suured šansid kiisu üles leida, kui kohe tema kadumist märgates tegutsema hakkate.
Otsige kõikvõimalikest kohtadest, kus all või sees loom ennast peita võiks – hekid, kuurid, autod, lahtised keldriluugid. Ärge unusta ka ülespoole – puude otsa, katustele – vaadata. Kutsuge otsimise ajal kiisut meelitava häälega. Võimalik, et ta ei vasta, kuna on ehmunud ja hirmul. Kuid ta võib seda teha.
Otsige uuesti öö hakul, kuna siis on tänavatel vaiksem – ta kuuleb sind paremini ja hirmutekitavaid faktoreid on vähem. Kasutage taskulampi ja kontrollige üle ka need kohad, kuhu olete juba vaadanud. Kutsuge võimalusel appi ka mõni teine pereliige või sõber.
Võtke kaasa kassitoitu. Mida tugevamini see lõhnab, seda parem, näiteks kala. Konservi võib ahjus natuke soojemaks teha, siis tuleb lõhn paremini esile. Krõbistage ka krõbinakotiga või maiustustega. Kui kiisut ikka leida ei õnnestu, jätke toit kuhugi maja lähedusse. Võite sinna jätta ka kiisule tuttavaid asju, need tekitavad temas turvatunnet, kui ta kusagil läheduses peaks olema. Näiteks kinnine pesa, pappkast kuhu on kodu lõhnaga tekstiil sisse pandud. Jätke õue ka veenõu.
Võtke ühendust naabritega, ka kõrvalmajadest. Heaks infoallikaks võivad olla tänaval mängivad lapsed, nad on väga tähelepanelikud, samuti küsige kohalikelt „kassitädidelt”, tervisejooksjatelt, koertega jalutajatelt.
Tehke kassi pildiga kuulutused ja jätke need kohalikesse lemmikloomapoodidesse, paigaldage kuulutused ka selleks ettenähtud avalikesse kohtadesse (kui kiisu üles leiad, ära unusta kuulutusi maha võtta). Võite pakkuda ka sümboolset leiutasu, mis võib eriti motiveeriv olla kohalikele lastele.
Võtke ühendust kohaliku loomade varjupaigaga. Kõige parem oleks varjupaika ise kohale minna, kuna kasse satub varjupaikadesse väga palju ja kõik ei pruugi töötajatel silma ees olla. Jätke sinna ka kiisu pilt ja oma kontaktandmed. Käige kindlasti mitmeid kordi kontrollimas.
Saatke kaotatud kiisu info ka kohalikele MTÜdele, ning kirjutage avalik kuulutus ka sotsiaalmeediasse. Otsige Facebook’ist, ega teie kodukohaga ei ole seotud mõnda gruppi või kogukonda, näiteks “Nõmmekate kogukond”, “Raplamaa rahvas” jt, kus saaksite ka oma kuulutust jagada. Samuti võite jagada seda kassidega seotud gruppides nagu “Kiisusõbrad”. Kindlasti teavitage kõiki neid allikaid siis, kui olete oma lemmiku üles leidnud.
Ärge kaotage lootust, kiisud on tee koju leidnud ka mitme kuu pärast.
